Lennud

“Me lähme seiklema!” Selle fraasiga tuleb ettevaatlik olla, sest kunagi ei tea, kuidas seiklused ennast ilmutavad. Tagasivaadates võime julgelt öelda, et juba meie Panamasse kohalejõudmine oli omaette seiklus. See seiklus sai alguse Tallinna lennujaamas, kus tuli check-in’i tehes välja, et Kadri tehtud ESTA oli seotud konkreetse passinumbriga ja tema uue passiga see enam ei kehtinud. Meie lennuplaan nägi aga ette lendamist läbi Florida ja ilma selle väikse, aga tüütu dokumendita me oma väikseid valgeid jalakesi USA lennujaama põrandal maha ei tohtinud panna. Toimus väike paanika ja Kadri pidi jooksma Estraveli esindusse endale uut ESTA-t taotlema. Ta jäi ära päris tükiks ajaks, mistõttu ma jõudsin enne äralendu näha veel oma õde, kes muidu oleks lennujaama saabunud liiga hilja. See oli selle paanika toredam pool. Estraveli kontoris veidi pikatoimelise teenindaja asemel ise arvuti taha roninud Kadri sai lõpuks tehtud ka uue ESTA ja check-ini. Lõpp hea, kõik hea. Jumal tänatud, et olime lennujaama tulnud paraja ajavaruga.

Meie lennuplaan nägi ette lendamist marsruudil Tallinn – Oslo – Fort Lauderdale (Florida) – Panama City. Kuni Osloni sujus kõik imekenasti. Kümnetunnine sõit üle ookeani aga vähemkenasti. Nimelt olime me oma lennupiletid book’inud kiwi.com kaudu. Kolmandate veebilehtede kaudu Norweigan Airlines lende book’ides aga söögivõimalust pole ette nähtud. Vähemalt nii selgitas meile stjuuard, kelle varrukast ma tühja kõhuga kinni haarasin. Sellest aga Kiwi ei vaevunud meid pileteid ostes isegi teavitama. Rääkimata sellest, et veebileht oleks välja pakkunud võimaluse valida, kas soovime oma pileteid tellida koos toitlustusega või ilma. Samuti ei pakkunud stjuuardid välja võimalust sooja toitu täiendava tasu eest lennuki pardalt osta. Seega ei jäänud meil muud üle, kui teiste reisjate toitlustamisi pealt vaadata ja nukralt kodust kaasa haaratud õunu närida.

IMG_2762Tõsi, meie tervise mõttes sujus Florida lend oodatust paremini. Kolmandat nädalat mini-palaviku, nõrkuse ja ohjeldamatute köhahoogude käes vaevlev Kadri sõi lennul toidu asemel ohtralt medikamente, sealhulgas tugevatoimelisi kodeiinitablette, mis ta lennujaama apteegist apteekri kahtlustava pilgu all endale ostnud oli. Kodeiin on nimelt hea, kui a) sul on köha b) sa oled druggie. On hea, kui su õde on farmatseut ja oskab anda ravimisoovituse, mis köha joonelt ära kaotab ja teised apteekrid end korra ebamugavalt tundma paneb. Suurema osa lennust kapuutsi vajununa, ohtralt medikamenteeritud, kodeiini-tasane ja koos näomaskiga Kadri nägi kõrvalistmel magades üpris hirmutav välja. Siin on fototõestus.

IMG_2745

IMG_2747

Kui me lõpuks Floridas maandusime, valmistusime kiireks tegutsemiseks, sest viimaste lendude vahe oli ainult 2 tundi, mille jooksul pidime jõudma välja võtta ka oma pagasi ja uue check-in’i tegema. Kuigi jõudsime Floridasse 20-minutilise ajavaruga, veetsime peale maandumist samapalju aega lennukis, sest piloodi sõnul oli tollis “järjekord”. See polnud hea uudis. Palusime stjuuardeid, et saaksime lennukist esimesena välja kiirustada. Kui lõpuks lennukist välja jooksime, ootas meid väikeses Florida lennujaamas hiiglaslik tollijärjekord, mis roomas läbi mitme ruumi. Mingil müstilisel põhjusel olid välja lülitatud ka automaatsed passituvastusautomaadid, millest pooled peale mitme uue lennukitäie inimeste saabumist lõpuks sisse lülitati. Abipalvetele transiitlendudele jõuda tahtvaid inimesi järjekorras ettepoole aidata vastati vaid õlakehitusega. Meie ees seisnud tüdruk jäi oma lennust maha ja sama saatus rippus ka meie peade kohal.

Peale 1,5 h järjekorras seismist jõudsime lõpuks tollipunkti, milles töötavad ametnikud võtsid hoolimata kontrolli alt väljunud olukorrast oma tööd silmnähtavalt pingevabalt, koos väikse ametnikevahelise tšitšäti ja kohviga. “Oh, Estonia..!? Kuidas te venelasi eemal hoiate?” päris tolliametnik, kui temani jõudsime. “Me oleme selle nimel vaeva näinud,” olin mina napisõnaline. “NATO,” oli Kadri napisõnalisem. Pärast tollist läbijõudmist tormasime lindilt haaratud pagasiga check-ini otsima. See on päris hämmastav, kui kiiresti suudavad läbi lennujaama tormata 18 h magamata ja söömata tütarlapsed, 22 kg kotte seljas.

Check-in’i jõudes oli meie lennu väljumiseni jäänud vähem kui pool tundi. Palunud end lahkete inimeste abil check-in’i järjekorras esimeseks, küsisime, kas on veel võimalik Panama lennule registreerida. Vastuseks saime, et meid ei saa lennule registreerida ilma tagasisõidupiletita. What the hell! Hoolimata meie protestist olukorra absurdsuse üle ei jäänud meil muud üle kui osta sealsamas tagasisõidupiletid suvalisele kuupäevale. Ja seejärel Panamasse jõudes lennukompanii kaudu pilet tühistada ja raha tagasi nõuda, nagu ametnik meile soovitas. Pardakaardid hambus, tormasime (õnneks) tühja turvakontrolli ja sealt täie auruga edasi oma värava suunas. Väravasse jõudnud, nägime aga, et meie lend hilineb ja pardaleminek polnud veel isegi alanud. Sa mõtleks, et lahke check-in ametnik teadis seda ja oleks võinud seda infot ka meiega jagada… Nope.

Ja lõpuks istusid kõige kiuste kaks magamata, söömata, adrenaliinist ja higist läbiimbunud tüdrukut Panamasse viivas pooltühjas lennukis. “Ärge ettemääratud istekohti vahetage, muidu läheb lennuki raskuskese paigast,” kostis pea kohalt piloodi hääl. Sõnakuulelikult istusin ma aknaistme asemel keskmisele istmele küpsisepuru ja veeplekkide sisse, sest vaidlemiste aeg oli selleks korraks läbi saanud. Panama lennul uinakute vahel kätte libistatud immigratsioonipabereid täites läks aega sekundit kümme, kuni ma suutsin meenutada, mis kuu ja aasta meil hetkel käimas on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s