Kohalejõudmine ja lennujaama hotell

Panama lennujaama jõudes ootas meid.. tähendab, EI oodanud meid keegi. Ja seda hoolimata kahekordsest kinnitusest lennujaama hotelli poolt, et nad meile shuttle-bussi vastu saadavad. Kell näitas tol hetkel 02 öösel, kodumaal juba 09 järgmise päeva hommikul. Kuna bussi niikuinii polnud, asusime öiselt inimtühjast Panama lennujaamast otsima lennukompanii esindust, kellelt pidime piletiraha tagasi küsima. Leidsime selle lõpuks kuskilt nurgataguse nurga tagant. Oodates  lennukompanii kontori ees oma kottide otsas istudes vahetuse vanemat, proovisime samal ajal hotelliadministraatorilt shuttle-bussi kohta uurida. Või noh, Kadri uuris, sest inglise keel pole siinmail moes ja sõnad nagu shuttle-bus ja reservation ajavad hispaaniakeelseid hotelliadminne ainult segadusse. Pärast tükk aega ootamist saabus lõpuks lennukompanii kontori vahetuse vanem ja organiseeris meie piletite tühistamine. Kaks tundi peale maandumist saime lõpuks ka hotelli bussi peale. Selleks ajaks olime transiidis viibinud viimased 24h.

Lennujaamast välja astudes ja 32-kraadisesse troopilisesse niiskusesse sulades unistasime ainult pikast uinakust konditsioneeriga toas ja hommikusöögist. Kohale jõudes meenutas meie 30-dollarit-öö lennujaamahotell aga keskmisest viisakamat kõrvaltänava ladu. Toavõtmega koos saime ka telekapuldi. Väga salapärane süsteem. Ennast ja kotte tuppa tirides tervitas meid ilma konditsioneerita ja kantserogeensesse vannitoaküürimisvahendi odoori mattunud tuba. Peale akna avamise, kiire duši ning seinakontakti ja adapteri ebaõnnestunud ühildamispüüde ei hoolinud me enam muust kui meritähe asendist keset voodilinu. Isegi kohalikest kukkedest ja aknavõre taga istuvast troopilisest kulu-kulu linnust koosnev taustakoor ei suutnud meid takistada väljateenitud unne vajumast. Varahommikuses konditsioneerita ladu-hotellis avastasime ka Panama-piibli esimese seaduse: vannitoas paberirulli järele haarates on esimene kriitiline tõmme üle tilkuva lauba –  ja sealt edasi prioriteetsuse järjekorras.

Vaevalt kolme tunni pärast ajasime end punaste silmadega aga uuesti üles, sest – TOIT. “Breakfast included” oli kirjas meie broneeringus ja seda ei kavatsenud me maha magada. Ja nüüd tuleb minu lemmikosa. Alla jõudes oli otse adminnilaua vastas baariletil välja pandud meie hommikusöök: plastikkarbitäis valget saia, või, Marie küpsised, kohv ja kraanivesi. Kadri pilgust oli näha, et lisaks hommikusöögi-mõttele oli ta korraks alla andnud ka elule üldiselt. Allakirjutanut valdas hetkeks jõuetu raev kõigi läbielatud vintsutuste üle ja meie mõlema pea kohale kerkis suur küsimärk kogu ettevõtmise üleüldise mõttekuse üle. Üks kohv hiljem, mis koosnes samapalju suhkrust kui kohvist, olime tagasi meritähe asendites keset basseiniauru-sooja tuba. Peale paari tundi und võtsime hotellist Uberi, mis sõidutas meid meie muredest kaugele eemale Panama City rohelisse äärelinna.

Kokkuvõttes uskusime me siiralt, et pärast neid reisi-õnnistusi oli lunastatud suurem osa meie viimase 10 aasta pattudest, misiganes need siis ka polnud. Tundus, nagu oleks karma tulnud ja tühjendanud oma pooltühja ämbri just selle reisi kohal. Panama City tervitas meid lausvihmaga ja tundega, et olime viimase 24h jooksul läbi teinud oma personaalse ristiretke.

Ahjaa, seda ka et… Welcome to Panama!

panama_wall_map

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s