Boquete: esmamulje

Boquete on Panama põhjaosas mägede vahel orus asuv väikelinn, mille ümbruskond on kuulus eelkõige oma kohviistanduste ning puu- ja köögiviljakasvanduste poolest. Mägimajja jõudmiseks tuli ronida linnast mööda mäekülge 200 m kõrgemale. Tee üles viis mööda minitreppe ja kallakuid, mis väänlesid mäe küljel läbi kohalike elanike eesõuede, autoteede ja kruusaradade. Saabudes Boquete’sse halastas maja omanik vaestele ülekoormatud seljakoti-ränduritele ja me tõusime mäkke takso abil. Mägimaja ise oli kaunikesti kena ja minimalistlik kahekordne, kolme magamistoaga villa, mida ümbritsesid sidrunipuud ning mille aknad avanesid ümbritsevasse dzunglisse. Fototõestust ka:

img_0825

img_0826

Edaspidi oli meil üle paari päeva võimalus iseseisvalt mäkketõusu harjutada ja seda enamasti koos lisaraskustega seljakotti lisatud toidumoona või pesukoti kujul. Kuna toidupoed ja pesumaja asusid all külas, saime mäe poolt pakutavat jõu- ja vastupidavustreeningut harrastada 3-4 korda nädalas. Tahtmatult meenusid suvel Šoti mägedes nähtud hommikujooksu-tegijad, kes lendasid rõõmsate nägudega mööda mäekülge üles ja alla, kividega kotid lisaraskusteks seljas. Meenus ka Edinburghis nähtud Šoti vanaema, kes kandis oma kitlit üle põlve, sest ta sääremarjad tegid silmad ette igale endast lugupidavale kulturistile. Nii tegi meie esimene Workaway koht Boquete mägimaja näol otsa lahti edasistele ronimistreeningutele.

Kaks sõna ka kohalikest elamutest. Nii Panama City’s kui väljaspool kohtab suuremate ehitiste ja elumajade puhul palju kolonialistlikku arhitektuuristiili. Väiksemad ja lihtsamad majad on aga tihti kaetud erksa värvikihiga, julgemad kasutavad ka mustreid, mida on väga lõbus vaadata. Kõige populaarsemateks värvivalikuteks on seejuures mündiroheline ja fuksiaroosa. Samal ajal elab Panamas aga suur hulk USA kodanikke, kes tulevad sinna veetma oma kuldseid aastaid (või vahel põgenevad ka USA seadusesilma eest). Olles juba pikalt soovinud oma ellu rohkem värvi tuua, värvivad nad Panamasse kolides kogu südametäiega oma uue maja kirevaks nagu pühademuna. See tundub esmapilgul ümberkaudsete majade stiiliga justkui sobivat, aga kohalikud raputavad ameeriklaste värvieelistuste peale vaid pead. “Juba peale vaadates saab aru, et maja kuulub gringo’dele. Nad arvavad, et nad on Mehhikos,” selgitas meile panamalasest võõrustaja ohates. Siinkohal mõned näited kohalikest kodudest:

img_0830img_0829-1

Aga tagasi mägimajja. Seal oli külm. Ja mitte ainult külm, aga ka väga niiske. Tõsi, meie võõrustaja oli oma profiililehel hoiatanud, et mägedes “on jahedam”, aga troopilise 30-kraadise basseinipalavusega võrreldes tundus iga jahedam koht meeldivam variant kui elusalt haudumine. Küll aga polnud me arvestanud “maga pikkade varrukate, sokkide, mütsi ja kahe tekiga” jaheduse astmega. Eriti polnud sellega arvestanud köhahoogude all kannatav Kadri, kes tundis, et oli sattunud vihma käest räästa alla (sõna otseses mõttes). “Ma mõtlesin, et te olete Eestist ja külmaga harjunud,” naeris võõrustaja. Tõsi, külmaga olime me harjunud, aga mitte niiskusega, mis imbus meile öösiti sügavale kontidesse ega lubanud riietel kuivada. Lisaks olime Panamasse sattunud ajal, mil vihmaperiood hakkas asenduma kuiva perioodiga, mis omakorda tõi endaga kaasa täiendavad võimsad tuulehood. Kuna meie maja oli parasjagu renoveerimisel ja teisel korrusel puudusid mõned aknaklaasid, möllas tuul öösiti häälekalt köök-elutoas ning tõi endaga kaasa ka sõpru nahkhiirte, hiigelsuurte ööliblikate ja teiste putukate näol.

Aga neist juba pikemalt järgmises postituses.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s