Boquete: esmamulje

Boquete on Panama põhjaosas mägede vahel orus asuv väikelinn, mille ümbruskond on kuulus eelkõige oma kohviistanduste ning puu- ja köögiviljakasvanduste poolest. Mägimajja jõudmiseks tuli ronida linnast mööda mäekülge 200 m kõrgemale. Tee üles viis mööda minitreppe ja kallakuid, mis väänlesid mäe küljel läbi kohalike elanike eesõuede, autoteede ja kruusaradade. Saabudes Boquete’sse halastas maja omanik vaestele ülekoormatud seljakoti-ränduritele ja me tõusime mäkke takso abil. Mägimaja ise oli kaunikesti kena ja minimalistlik kahekordne, kolme magamistoaga villa, mida ümbritsesid sidrunipuud ning mille aknad avanesid ümbritsevasse dzunglisse. Fototõestust ka:

img_0825

img_0826

Edaspidi oli meil üle paari päeva võimalus iseseisvalt mäkketõusu harjutada ja seda enamasti koos lisaraskustega seljakotti lisatud toidumoona või pesukoti kujul. Kuna toidupoed ja pesumaja asusid all külas, saime mäe poolt pakutavat jõu- ja vastupidavustreeningut harrastada 3-4 korda nädalas. Tahtmatult meenusid suvel Šoti mägedes nähtud hommikujooksu-tegijad, kes lendasid rõõmsate nägudega mööda mäekülge üles ja alla, kividega kotid lisaraskusteks seljas. Meenus ka Edinburghis nähtud Šoti vanaema, kes kandis oma kitlit üle põlve, sest ta sääremarjad tegid silmad ette igale endast lugupidavale kulturistile. Nii tegi meie esimene Workaway koht Boquete mägimaja näol otsa lahti edasistele ronimistreeningutele.

Kaks sõna ka kohalikest elamutest. Nii Panama City’s kui väljaspool kohtab suuremate ehitiste ja elumajade puhul palju kolonialistlikku arhitektuuristiili. Väiksemad ja lihtsamad majad on aga tihti kaetud erksa värvikihiga, julgemad kasutavad ka mustreid, mida on väga lõbus vaadata. Kõige populaarsemateks värvivalikuteks on seejuures mündiroheline ja fuksiaroosa. Samal ajal elab Panamas aga suur hulk USA kodanikke, kes tulevad sinna veetma oma kuldseid aastaid (või vahel põgenevad ka USA seadusesilma eest). Olles juba pikalt soovinud oma ellu rohkem värvi tuua, värvivad nad Panamasse kolides kogu südametäiega oma uue maja kirevaks nagu pühademuna. See tundub esmapilgul ümberkaudsete majade stiiliga justkui sobivat, aga kohalikud raputavad ameeriklaste värvieelistuste peale vaid pead. “Juba peale vaadates saab aru, et maja kuulub gringo’dele. Nad arvavad, et nad on Mehhikos,” selgitas meile panamalasest võõrustaja ohates. Siinkohal mõned näited kohalikest kodudest:

img_0830img_0829-1

Aga tagasi mägimajja. Seal oli külm. Ja mitte ainult külm, aga ka väga niiske. Tõsi, meie võõrustaja oli oma profiililehel hoiatanud, et mägedes “on jahedam”, aga troopilise 30-kraadise basseinipalavusega võrreldes tundus iga jahedam koht meeldivam variant kui elusalt haudumine. Küll aga polnud me arvestanud “maga pikkade varrukate, sokkide, mütsi ja kahe tekiga” jaheduse astmega. Eriti polnud sellega arvestanud köhahoogude all kannatav Kadri, kes tundis, et oli sattunud vihma käest räästa alla (sõna otseses mõttes). “Ma mõtlesin, et te olete Eestist ja külmaga harjunud,” naeris võõrustaja. Tõsi, külmaga olime me harjunud, aga mitte niiskusega, mis imbus meile öösiti sügavale kontidesse ega lubanud riietel kuivada. Lisaks olime Panamasse sattunud ajal, mil vihmaperiood hakkas asenduma kuiva perioodiga, mis omakorda tõi endaga kaasa täiendavad võimsad tuulehood. Kuna meie maja oli parasjagu renoveerimisel ja teisel korrusel puudusid mõned aknaklaasid, möllas tuul öösiti häälekalt köök-elutoas ning tõi endaga kaasa ka sõpru nahkhiirte, hiigelsuurte ööliblikate ja teiste putukate näol.

Aga neist juba pikemalt järgmises postituses.

Advertisements

Boquete: reis

Boquete’i jõudmiseks pidime kokku tegema ligi 7 h kestva bussireisi. Bussidega sõites tuleb aga arvestada sellega, et kohalikud kasutavad bussides konditsioneerisüsteemi, mille tarbeks on vaja eraldi talveriided kaasa võtta. Süsteem toimib “konditsioneerinupp max asendis” kuldreeglil, mida ei muuda ei reaalne välitemperatuur ega külmetavad reisijad.

Lisaks konditsioneerinupule oli bussijuhi käsutuses ka muusikanupp ja filmiprogramm. See tähendas, et sõidu jaoks keerati lõpuni ka kohaliku musaraadio helitugevus ja bussitelekas lülitati sisse hispaaniakeelne kung fu film. Peale seda, kui lähedalistujad olid muianud meie esmase paanikareaktsiooni peale, leidmaks volüüminuppu, isoleerisime end artilisest bussi-diskost tuulejope ja kõrvaklappide abil.

Samuti sain ma kiiresti selgeks, et kui 30-kraadise välitemperatuuri juures enne reisi palju vett juua, pole bussi peal pissimiseks just sobivad võimalused. “Ma ei soovita,” ütles Kadri mulle järgi, kui oma sammud bussi tagaosa poole suunasin. Ega ma just optimistlikult sellele lõhna-objektile ei lähenenud. Kohale jõudes tervitas mind pissihais kraadi 50 juures, mis tahtis silmast vee välja võtta. Samuti oli võimatu a) sulgeda ust b) pissida ilma boksis ringi hüppamata c) mitte naerda kogu aja enda ebaõnne üle. See oli üks väga seiklusrikas pissilkäik.

Hiljem tegi buss ka ametliku lõuna- ja pissipeatuse, mis, tuli välja, on kohalike pikamaasõidubusside puhul levinud praktika. Väike täiendav selgitus ka kohalike lõunasöökide osas, mida iseloomustatakse tihti kahe sõnaga: “riis & oad”. Süüa kohalikud oskavad teha ning lihtsad riis ja oad maitsevad koos värske salatiga igati hästi. Sageli kohtab lisaks ubadele ja riisile lõunasöögitaldrikus ka plantaani, mis on lähisugulane banaaniga ja maitseb hästi nii rohelise kui kollasena. Kokkuvõtlikult võib öelda, et rohelisena praetult meenutab plantaan pigem praekartulit, kollasena banaani.

Bussi vahetasime David linnas, kus bussijaamas kehtib kohalike “marsade” puhul põnev turundussüsteem. Muidu pigem rahuliku temperamendiga kohalikud üritavad ükshaaval sind veenda just oma marsabussi sihtkohta valima. Meil tekkis seda turundussüsteemi jälgides juba sisuline huvi, et kas keegi on kunagi oma marsa poole kõndides äkki kanna pealt ümber pööranud ja pealinnas elava ema külastamise asemel kuskile Panama piirilinna sõitnud, sest marsamehel oli õnnestunud ta ära rääkida. Ega ei tea.

Tagasihoidliku vedrustussüsteemiga marsaga Panama mägedes asuvasse Boquete’i kohale jõudes tervitas meid üle linna laiuv imeilus vikerkaar, mis on ühtlasi ka Boquete üheks sümboliks. Teiseks sümboliks on maasikad. Aga meile meeldis vikerkaar rohkem.

Panama City

Nii, nüüd läheb reisijutt paremaks, tegelikult ka.

Panama City on Kesk-Ameerika rikkaim linn, mis on ehitatud paika, kus eurooplased Ameerika mandrile saabudes esimese asustuse ehitasid. Linna erinevad piirkonnad vahelduvad dzungliga kaetud küngastega. Igal piirkonnal on oma ajalugu ning linnaosade vahel jalakäijana liikumine on pea võimatu. Et ühest turistidele suunatud (st turvalisest) piirkonnast teise liikuda, tuleb sageli läbida ohtlikumaid geto-tüüpi alasid. Selle tõttu on nii kohalike kui turistide jaoks peamiseks liikumisvahendiks Uber.

Meie Airbnb asus endises USA sõjaväelastele kuulunud tsoonis, kus koloniaalstiilis värvilised majad vaheldusid suurte rohealadega. Kohale jõudes ootas meid seekord ees erakordselt sõbralik ja külalislahke võõrustaja. Lisaks saime me maja tagaaeda piirava võre tagant jälgida kohalikku (linna)džungli elu, mis andis meile esimesed tunnid Panama loodusõpetuses. Näiteks jooksid seal kassidega vaheldumisi kambakesi ringi nequed. Nequed on nagu suured ja julged metsikud merisead. (Sellega piirdub ka minu entsüklopeediakirjeldus.) Siin on üks näide:

Väikseid ahvikesi nägime ka kõrgel-kõrgel puulatvades ja Kadril õnnestus puuoksal näha coatimundit oma coatimundi asju ajamas. Coati meenutab autori arvates natuke nunnut pesukaru:

Ennast tegi korraks kuuldavaks ka värvikirev kulu-kulu lind tukaan, kes on eelkõige tuntud Panama põhjanaabri Costa Rica turismimaterjalidest. Kas tuleb tuttav ette?

Kiiresti õppisime ära ka kohalike sademete päevarütmi. Panama ilm, sealhulgas päikese tõus ja loojumine on nimelt eestlasele harjumatult korrapärased. Ka aastaaegu on ainult kaks: märg ja kuiv. Meie reis Panamasse sattus täpselt nende kahe perioodi vahepeale. Kireva ja põneva looduse ja loomade kõrval on Panama inimesed aga harukordselt rahulikud, soojad ja sõbralikud. Mehhiko seepidest nähtud temperamenti siin naljalt ei kohta. Tegelikult on panamalased isegi väsinud sellest, et neid pidevalt Mehhikoga ühte patta pannakse. Siinkohal võib väga lihtsa paralleeli vedada Eestiga, kui meid meie geograafilise asendi tõttu ignorantsemate välismaalaste poolt sageli Venemaaga kokku lükatakse. Võtab ikka südamest ohkama küll.

Panama City’s olles väisasime ka Panama kõige kuulsamat turismiobjekti ja majanduse alustala: Panama kanalit, mis ühendab omavahel Atlandi ja Vaikset ookeani ning mida kasutavad läbisõiduks paljud rahvusvahelised kaubalaevad. Keskmiselt liigub läbi kanali umbes 40 alust päevas. Tegemist pole lihtsalt kena jõe-kruiisiga, vaid kanalit mööda liikuvaid hiiglaslikke kaubalaevu tõstetakse ja langetatakse kanali erinevates osades veetaseme muutmise abil omajagu. Samuti peab laeva kapten kanali läbimise ajaks loovutama oma roolikoha kogenenumatele navigeerijatele. Hinnad kanali läbimiseks ja kõigi sellega kaasaskäivate veelõbustuse eest küündivad laevaomanike jaoks poolest miljonist kuni 1 miljoni dollarini. Tulus äri.

Kanali juures oli ka eeskujulik muuseum, kus harisime end Panama kanali ajaloo osas ja täiendasime veelgi oma teadmisi kohalikust loodusõpetusest. Kokkuvõttes on Panama üks liigirikkaima loodusega riike Costa Rica kõrval ja kõiki putukaid, mida leidub Eestis, leidub ka Panamas. Ainult nende mõõtkava on x10 suurem. Isegi Eesti tagasihoidlik roheline vaarikamardikas on kodumaa mõistes soliidseks põrnikaks muundunud ja eelistab vaarikamahla asemel juba inimverd. Rääkimata skorpionitest. Aga nendeni jõuame natuke hiljem.

Tegime ka kiire tiiru kohalikus “Vanalinnas” nimega Casco Viejo. Kuna Euroopa pikk ja rikas ajalugu jõudis otsaga Ameerika mandrile alles 1500ndatel aastatel, tuleb arvestada sellega, et mõiste “vana” võib kahel kontinendil tähendada erinevaid asju. Näiteks võib juhtuda seda, et keegi näitab sulle uhke käeviipega kohalikus mõistes väärikas vanuses hoonet ja sa purskad naerma “1920” märgisega asutamisaasta peale, sest juba su kallid vanavanaemad olid mõlemad sündinud 15 aastat varem. Ja üleüldse, Eesti oli selleks ajaks juba 2 aastat olnud iseseisev, onju. Palju tähtsaid asju oli juba toimunud enne 1920ndaid.

Pärast paari päeva Panama City’s võtsime suuna oma esimese Workaway võõrustaja poole Panama mägedes Boquete’s.

Kohalejõudmine ja lennujaama hotell

Panama lennujaama jõudes ootas meid.. tähendab, EI oodanud meid keegi. Ja seda hoolimata kahekordsest kinnitusest lennujaama hotelli poolt, et nad meile shuttle-bussi vastu saadavad. Kell näitas tol hetkel 02 öösel, kodumaal juba 09 järgmise päeva hommikul. Kuna bussi niikuinii polnud, asusime öiselt inimtühjast Panama lennujaamast otsima lennukompanii esindust, kellelt pidime piletiraha tagasi küsima. Leidsime selle lõpuks kuskilt nurgataguse nurga tagant. Oodates  lennukompanii kontori ees oma kottide otsas istudes vahetuse vanemat, proovisime samal ajal hotelliadministraatorilt shuttle-bussi kohta uurida. Või noh, Kadri uuris, sest inglise keel pole siinmail moes ja sõnad nagu shuttle-bus ja reservation ajavad hispaaniakeelseid hotelliadminne ainult segadusse. Pärast tükk aega ootamist saabus lõpuks lennukompanii kontori vahetuse vanem ja organiseeris meie piletite tühistamine. Kaks tundi peale maandumist saime lõpuks ka hotelli bussi peale. Selleks ajaks olime transiidis viibinud viimased 24h.

Lennujaamast välja astudes ja 32-kraadisesse troopilisesse niiskusesse sulades unistasime ainult pikast uinakust konditsioneeriga toas ja hommikusöögist. Kohale jõudes meenutas meie 30-dollarit-öö lennujaamahotell aga keskmisest viisakamat kõrvaltänava ladu. Toavõtmega koos saime ka telekapuldi. Väga salapärane süsteem. Ennast ja kotte tuppa tirides tervitas meid ilma konditsioneerita ja kantserogeensesse vannitoaküürimisvahendi odoori mattunud tuba. Peale akna avamise, kiire duši ning seinakontakti ja adapteri ebaõnnestunud ühildamispüüde ei hoolinud me enam muust kui meritähe asendist keset voodilinu. Isegi kohalikest kukkedest ja aknavõre taga istuvast troopilisest kulu-kulu linnust koosnev taustakoor ei suutnud meid takistada väljateenitud unne vajumast. Varahommikuses konditsioneerita ladu-hotellis avastasime ka Panama-piibli esimese seaduse: vannitoas paberirulli järele haarates on esimene kriitiline tõmme üle tilkuva lauba –  ja sealt edasi prioriteetsuse järjekorras.

Vaevalt kolme tunni pärast ajasime end punaste silmadega aga uuesti üles, sest – TOIT. “Breakfast included” oli kirjas meie broneeringus ja seda ei kavatsenud me maha magada. Ja nüüd tuleb minu lemmikosa. Alla jõudes oli otse adminnilaua vastas baariletil välja pandud meie hommikusöök: plastikkarbitäis valget saia, või, Marie küpsised, kohv ja kraanivesi. Kadri pilgust oli näha, et lisaks hommikusöögi-mõttele oli ta korraks alla andnud ka elule üldiselt. Allakirjutanut valdas hetkeks jõuetu raev kõigi läbielatud vintsutuste üle ja meie mõlema pea kohale kerkis suur küsimärk kogu ettevõtmise üleüldise mõttekuse üle. Üks kohv hiljem, mis koosnes samapalju suhkrust kui kohvist, olime tagasi meritähe asendites keset basseiniauru-sooja tuba. Peale paari tundi und võtsime hotellist Uberi, mis sõidutas meid meie muredest kaugele eemale Panama City rohelisse äärelinna.

Kokkuvõttes uskusime me siiralt, et pärast neid reisi-õnnistusi oli lunastatud suurem osa meie viimase 10 aasta pattudest, misiganes need siis ka polnud. Tundus, nagu oleks karma tulnud ja tühjendanud oma pooltühja ämbri just selle reisi kohal. Panama City tervitas meid lausvihmaga ja tundega, et olime viimase 24h jooksul läbi teinud oma personaalse ristiretke.

Ahjaa, seda ka et… Welcome to Panama!

panama_wall_map

Lennud

“Me lähme seiklema!” Selle fraasiga tuleb ettevaatlik olla, sest kunagi ei tea, kuidas seiklused ennast ilmutavad. Tagasivaadates võime julgelt öelda, et juba meie Panamasse kohalejõudmine oli omaette seiklus. See seiklus sai alguse Tallinna lennujaamas, kus tuli check-in’i tehes välja, et Kadri tehtud ESTA oli seotud konkreetse passinumbriga ja tema uue passiga see enam ei kehtinud. Meie lennuplaan nägi aga ette lendamist läbi Florida ja ilma selle väikse, aga tüütu dokumendita me oma väikseid valgeid jalakesi USA lennujaama põrandal maha ei tohtinud panna. Toimus väike paanika ja Kadri pidi jooksma Estraveli esindusse endale uut ESTA-t taotlema. Ta jäi ära päris tükiks ajaks, mistõttu ma jõudsin enne äralendu näha veel oma õde, kes muidu oleks lennujaama saabunud liiga hilja. See oli selle paanika toredam pool. Estraveli kontoris veidi pikatoimelise teenindaja asemel ise arvuti taha roninud Kadri sai lõpuks tehtud ka uue ESTA ja check-ini. Lõpp hea, kõik hea. Jumal tänatud, et olime lennujaama tulnud paraja ajavaruga.

Meie lennuplaan nägi ette lendamist marsruudil Tallinn – Oslo – Fort Lauderdale (Florida) – Panama City. Kuni Osloni sujus kõik imekenasti. Kümnetunnine sõit üle ookeani aga vähemkenasti. Nimelt olime me oma lennupiletid book’inud kiwi.com kaudu. Kolmandate veebilehtede kaudu Norweigan Airlines lende book’ides aga söögivõimalust pole ette nähtud. Vähemalt nii selgitas meile stjuuard, kelle varrukast ma tühja kõhuga kinni haarasin. Sellest aga Kiwi ei vaevunud meid pileteid ostes isegi teavitama. Rääkimata sellest, et veebileht oleks välja pakkunud võimaluse valida, kas soovime oma pileteid tellida koos toitlustusega või ilma. Samuti ei pakkunud stjuuardid välja võimalust sooja toitu täiendava tasu eest lennuki pardalt osta. Seega ei jäänud meil muud üle, kui teiste reisjate toitlustamisi pealt vaadata ja nukralt kodust kaasa haaratud õunu närida.

IMG_2762Tõsi, meie tervise mõttes sujus Florida lend oodatust paremini. Kolmandat nädalat mini-palaviku, nõrkuse ja ohjeldamatute köhahoogude käes vaevlev Kadri sõi lennul toidu asemel ohtralt medikamente, sealhulgas tugevatoimelisi kodeiinitablette, mis ta lennujaama apteegist apteekri kahtlustava pilgu all endale ostnud oli. Kodeiin on nimelt hea, kui a) sul on köha b) sa oled druggie. On hea, kui su õde on farmatseut ja oskab anda ravimisoovituse, mis köha joonelt ära kaotab ja teised apteekrid end korra ebamugavalt tundma paneb. Suurema osa lennust kapuutsi vajununa, ohtralt medikamenteeritud, kodeiini-tasane ja koos näomaskiga Kadri nägi kõrvalistmel magades üpris hirmutav välja. Siin on fototõestus.

IMG_2745

IMG_2747

Kui me lõpuks Floridas maandusime, valmistusime kiireks tegutsemiseks, sest viimaste lendude vahe oli ainult 2 tundi, mille jooksul pidime jõudma välja võtta ka oma pagasi ja uue check-in’i tegema. Kuigi jõudsime Floridasse 20-minutilise ajavaruga, veetsime peale maandumist samapalju aega lennukis, sest piloodi sõnul oli tollis “järjekord”. See polnud hea uudis. Palusime stjuuardeid, et saaksime lennukist esimesena välja kiirustada. Kui lõpuks lennukist välja jooksime, ootas meid väikeses Florida lennujaamas hiiglaslik tollijärjekord, mis roomas läbi mitme ruumi. Mingil müstilisel põhjusel olid välja lülitatud ka automaatsed passituvastusautomaadid, millest pooled peale mitme uue lennukitäie inimeste saabumist lõpuks sisse lülitati. Abipalvetele transiitlendudele jõuda tahtvaid inimesi järjekorras ettepoole aidata vastati vaid õlakehitusega. Meie ees seisnud tüdruk jäi oma lennust maha ja sama saatus rippus ka meie peade kohal.

Peale 1,5 h järjekorras seismist jõudsime lõpuks tollipunkti, milles töötavad ametnikud võtsid hoolimata kontrolli alt väljunud olukorrast oma tööd silmnähtavalt pingevabalt, koos väikse ametnikevahelise tšitšäti ja kohviga. “Oh, Estonia..!? Kuidas te venelasi eemal hoiate?” päris tolliametnik, kui temani jõudsime. “Me oleme selle nimel vaeva näinud,” olin mina napisõnaline. “NATO,” oli Kadri napisõnalisem. Pärast tollist läbijõudmist tormasime lindilt haaratud pagasiga check-ini otsima. See on päris hämmastav, kui kiiresti suudavad läbi lennujaama tormata 18 h magamata ja söömata tütarlapsed, 22 kg kotte seljas.

Check-in’i jõudes oli meie lennu väljumiseni jäänud vähem kui pool tundi. Palunud end lahkete inimeste abil check-in’i järjekorras esimeseks, küsisime, kas on veel võimalik Panama lennule registreerida. Vastuseks saime, et meid ei saa lennule registreerida ilma tagasisõidupiletita. What the hell! Hoolimata meie protestist olukorra absurdsuse üle ei jäänud meil muud üle kui osta sealsamas tagasisõidupiletid suvalisele kuupäevale. Ja seejärel Panamasse jõudes lennukompanii kaudu pilet tühistada ja raha tagasi nõuda, nagu ametnik meile soovitas. Pardakaardid hambus, tormasime (õnneks) tühja turvakontrolli ja sealt täie auruga edasi oma värava suunas. Väravasse jõudnud, nägime aga, et meie lend hilineb ja pardaleminek polnud veel isegi alanud. Sa mõtleks, et lahke check-in ametnik teadis seda ja oleks võinud seda infot ka meiega jagada… Nope.

Ja lõpuks istusid kõige kiuste kaks magamata, söömata, adrenaliinist ja higist läbiimbunud tüdrukut Panamasse viivas pooltühjas lennukis. “Ärge ettemääratud istekohti vahetage, muidu läheb lennuki raskuskese paigast,” kostis pea kohalt piloodi hääl. Sõnakuulelikult istusin ma aknaistme asemel keskmisele istmele küpsisepuru ja veeplekkide sisse, sest vaidlemiste aeg oli selleks korraks läbi saanud. Panama lennul uinakute vahel kätte libistatud immigratsioonipabereid täites läks aega sekundit kümme, kuni ma suutsin meenutada, mis kuu ja aasta meil hetkel käimas on.